Radiaatori täpseimaks valikuks on parim alus professionaalne kütteprojekt. Juhul, kui projekti käepärast ei ole, saab radiaatori dimensioneerimisel lähtuda köetava ruumi mahust, küttevee pealevoolu temperatuurist, küttevee äravoolu temperatuurist, toatemperatuurist ning hoone soojustuse tasemest.

Tähtsust omab hoone osa, kuhu radiaatorit kavandatakse – näiteks trepikodades ning garaazis ei ole ilmselt vajalik saavutada sama kõrgeid sisetemperatuure kui eluruumides.

Rusikareegel on, et eluruumide võimsustarve on 20-40 W/m3 (üldlevinud 2,5m lagede korral teeb see siis 50-100 W/m2), kus 20 W/m3 on väga hästi soojustatud uuseramu ning 40 w/m3 kohta on amortiseerunud hoone.

Üldjuhul on mõistlik radiaator pisut üle dimensioneerida, et vältida ajapikku radiaatori sisepinnale sadestuva katlakivi poolt põhjustatud võimuse langusest tingitud küttevõime vähenemist.

Radiaatori paigaldamisel on kindlasti tarvilikud radiaatori kandurid (kas seina- või põrandakandurid – seejuures tasub uurida, kas kandurid kuuluvad radiaatori hinna sisse või tuleb soetada lisatasu eest), õhutuskork ja pimekorgid. Lisaks on soovitatav varustada radiaator  sulgventiiliga (altühendusega radiaatori puhul nn H-ventiiliga). Energiasäästu saavutamiseks on vajalik termostaadi paigaldus.

Radiaatori kiirema amortiseerumise põhjuseks on peamiselt ebakorrektne paigaldus ning käit – näiteks ühendatakse keskkütteradiaator tarbevee ringi või vahetatakse küttesüsteemi küttevett, mis põhjustab korrosiooni. Samuti võib radiaatori kiirema amortisatsiooni põhjuseks olla lubatust suurem töörõhk.

Kui toatemepartuur seejuures soovitust madalam ei ole, siis on termostaat radiaatori küttevee pealevoolu sulgenud, kuna tuba ei vaja rohkem kütet ning radiaator ei peagi soe olema.

Kui toatemperatuur on aga soovitust madalam, siis võivad põhjused olla erinevad:

• Radiaator võib olla ummistunud – lubjarikas vesi tekitab radiaatoris katlakivi, mistõttu küttekeha soojusväljastus väheneb. Antud juhul pakub probleemile leevendust küttesüsteemi läbipesu, kuid üle 15 aasta vanuse küttekeha puhul ei pruugi läbipesu aidata.
• Radiaatori ventiil on kinni – tuleb avada ventiil.
• Radiaatorisse on sattunud õhku – õhk piirab küttevee ringlust. Õhu saab välja lasta õhutusventiili kaudu.
• Radiaator on ebaühtlaselt soe – põhjuiseks on kas ummistumine või väike küttevee tsirkulatsioon. Teisel juhul tuleb pöörduda küttesüsteemi haldaja poole.
• Radiaatori võimsus ei ole antud ruumile piisav (küttekeha on valitud liiga väike).
• Küttesüsteemi ei ole paigaldatud tsirkulastioonipumpa või on küttevee ringlemise suund vale – tuleb konsulteerida küttesüsteemi haldaja või santehnikuga.
• Termostaatventiil on umbes – tuleb konsulteerida küttesüsteemi haldaja või santehnikuga.

Enamik radiaatoreid on kaetud pulbervärviga, mis tähendab, et värvimine on lubatud pulbervärviga kokkusobiva värviga, pidades seejuures silmas küttesüsteemis kasutusele tulevat temperatuuri. Enne värvimist tasub konsulteerida radiaatori maaletoojaga.

Radiaatori pealispinda, mis on üldjuhul kaetud pulbervärviga, tohib puhastada värvkatte kahjustamise vältimiseks vaid lahjade pesuainetega. Radiaatori sisemisi konvektiivpindu saab puhastada pika varre otsas olevate staatiliste harjadega.

Et vesi külmumisel paisub, siis tõstab see radiaatoris rõhku üle lubatud piiri, mis võib esile kutsuda muutusi radiaatori veekanalite kujus, värvi pragunemist, keeviste rebenemist jne. Üles sulades külmunud radiaator lekib ning ei ole enam kasutuskõlblik.

Ruumides, kus temperatuur langeb talvel alla 0 °C (keldrid, garaazid, tuulekojad jms.) võib tekkida vee jäätumise oht. Sellisel juhul on otstarbekas suurendada küttevee pealevoolu temperatuuri ja tsirkulastiooni. Radiaatori jäätumise vältimiseks ei tohi sulgeda radiaatori sulgventiili. Kui külmumise oht on siiski reaalne, siis on otstarbekas lisada küttevette külmumiskindlaid aineid.